Reedel, 11. detsembril toimus Okupatsioonide muuseumis ühingu aastakonverents.
Konverentsil esinesi Indrek Grigor, Kaarin Kivirähk, Carl-Dag Lige, Rebeka Põldsam, Evelyn Raudsepp, Johannes Saar, Virve Sarapik, Maria-Kristiina Soomre, Jaak Tomberg jt. Modereeris Maarin Mürk.
Aastal 2011 toimus März projektiruumis “Kunstikriitika päev 1 – diagnostika”, mille raames vaagiti kunstikriitika hetkeseisu mitme kandi pealt (järelkajad näiteks siit: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/rohkem-kriitikat ). Ühtlasi kuulutati pidulikult välja ka Aica Eesti MTÜstamine, mis pidi reanimeerima siinse kunstikriitika kõige institutsionaalsema rakukese.
Aica Eesti MTÜ ei reanimeerundki, kuid vahepealse nelja aasta jooksul on ebajärjepidevalt, kuid siiski toimunud erinevaid kunstikriitikaga tegelemise algatusi, lugemisgruppe jms. Käesolev aasta tundub kriitika mõttes aga erakordselt viljakas – Sirp üllitas 27.03 kriitika erinumbri ning kaardistas oma sünnipäeva puhul kultuurikriitika seisukorda, kirjandusteadlaste V suvekool “Kriitika võrgus – saak või kütt?“ pühendas end samuti antud teemale, Kulka arhitektuuri sihtkapital andis välja kriitiku stipendiumi jne. Ning jälgides tuliseid arutelusid sotsiaalmeedias, siis tundub, et taas on paras hetk, et ka kunstist kirjutamine üle vaadata. Seekord keskendub kunstikriitika diagnostika kolmele teemale – pöörded, õpetamine ja eksperimentaalsus.
Kõikvõimalikke pöördeid on humanitaarias jätkuvalt trendikas sooritada, kuid millal akumuleeruvad pidevalt toimuvad muutused niivõrd, et need saaks pööranguna kokku võtta? Ning kas siinses kunstikirjutises saab perioodil 90ndad kuni tänapäev mingitest “pööretest “rääkida?
Pööreid peab keegi tekitama, kuid viimasel paaril aastal on kõige teravam probleem just kirjutajate vähesus. Kust ja kuidas peaks tekkima järelkasv? Kriitika-õpetust antakse enamasti nii Tallinnas kui Tartus ühe semestri jagu, kuid õpetamine ei peagi toimuma ainult kooli-situatsioonis, järelkasvu toetaks kindlasti ka erialaorganisatsioon ning kollegiaalne küünarnukitunne-tagasiside. Kuhu siis see Aica-Eesti MTÜ jäi?
Eksperimentaalne kriitika, mis on diagnostika-päeva kolmas fookus, on (meeldivalt) ebamäärane väli, kuhu alla liigituvad näited pigem subjektiivse arvamuse, mitte selgelt artikuleeritud kriteeriumite põhjal. See võiks olla näiteks tugevalt tekstimõnust kantud autorilooming, mis jätab kõrvale vastutuse nii teose kui lugeja ees ning püüab luua pigem samaväärse intensiivsusega dialoogipartnerit. Mida võiks siinses kontekstis nimetada eksperimentaalseks kriitikaks?
Pildid tegi: Joonmeedia, rohkem pilte siit: https://www.facebook.com/kunstiteadlaste.uhing/media_set?set=a.751528398313335.1073741830.100003685451244&type=3